Kui räägitakse lähisuhtevägivallast, siis eelkõige kerkib silme ette pilt räuskavast purjus pereisast, kes vibutab rusikat või püksirihma. Tegelikkuses võib probleemil olla mitu nägu.

Teoreetikute selgitused paarisuhtevägivalla vormidele on erinevad. Vahest tuntuimad on tänapäeval feministlik lähenemine ning sellele vastanduv konfliktiteooria. Kui esimene näeb vägivalla põhjusena peamiselt mehe domineerimist naise üle, mis on justkui osa nende soolisest käitumisest, siis teine peab põhjuseks juhuslikult kontrolli alt väljunud tülisid.

Soovimata keskenduda igipõlisele sugude vastandamise dilemmale, tahaks pigem teadvustada, et kõigile on abi olemas – olenemata soost, vanusest, seksuaalsest sättumusest, puudest või ükskõik millisest muust sotsiaalsest või kultuurilisest eripärast. Õigus pöörduda ohvriabisse ja saada nõustamist on kõigil inimestel, kes langenud hoolimatuse, halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks.

2016. aasta esimese poolaasta jooksul kasutati sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kui tasuta avalikku sotsiaalteenust üle 3250 korra. Ligi 65% pöördumistest olid seotud lähisuhtevägivallaga.

Riikliku ohvriabi roll

Ohvriabisse jõudnud paarisuhtevägivalla all kannatanutest on kõige raskemate tagajärgedega need, kes on aastaid kannatanud autoritaarse ja tugeva omanikutundega elukaaslase kontrolli ning vägivalda. Sellele on sageli lisandunud majanduslikud või sotsiaalsed piirangud – näiteks keelamine kohtuda laste, sõprade ja sugulastega.

Selle tagajärjel saab nõrgemast poolest vaimselt ja kehaliselt traumeeritud, pidevas hirmus elav inimvare, kelle taastumine ka pärast vägivalla lõppemist kestab kaua. Pöördumine ohvriabisse on neile tähendanud tohutut eneseületamist.

Aastaid paarisuhtevägivalda uurinud Ameerika sotsioloog Michael Johnson nimetab sellist vägivallavormi paarisuhte terroriks.

Jääb mõistatuseks, kuidas kasvatada ümber suhteterroristist vägivaldset partnerit, kelle meelest kõik teised on süüdi ja käituvad valesti – ainult mitte tema ise. Kuidas panna teda mõistma, et elukaaslane ja lapsed ei ole “omand”, vaid inimesed, kellega koos vastastikuse austuse ja armastusega oma elu jagada? Hetkel ei ole välja mõeldud paremat lahendust, kui nõrgema poole “päästmine” hävitavast suhtest enne, kui üks pool on hauas ja teine trellide taga.

Oluline partner ohvriabile selles päästmisprotsessis on varjupaigad ehk tugikeskused. Seal ollakse ööpäev läbi valmis abivajajaid oma turvaliste seinte vahele vastu võtma ning nõu ja jõuga abiks olema. Pakutakse turvalist majutust, kriisinõustamist ja teisi vägivallaringist väljumiseks vajalikke teenuseid.

Võrreldes paarisuhte terroristide ohvritega, on ohvriabi klientide hulgas arvuliselt enam neid, kelle puhul on olemas lootus suhte tervenemisele.

Kui vägivallajuhtumi kohta on algatatud kriminaalmenetlus, kuid võib näha, et mõlemad poo- led on siiralt huvitatud suhte jätka- misest, võib prokuratuur saata paa- ri ohvriabisse lepitusmenetlusele.

Selle tulemusel sünnib kirjalik kokkulepe, mille eesmärk ühelt poolt on tekitatud kahju hüvitamine, teisalt hoitakse ära tulevased vägivallaolukorrad. Lepitamise peamine eesmärk on siiski see, et vägivallatsejal tekiks sisemine soov sarnastest olukordadest edaspidi hoiduda.

Ohvriabitöötajad on seega ka lepitajad, kelle poole võib leppimise eesmärgil pöörduda isegi juhul, kui kriminaalmenetluseni pole suhtedraama jõudnud ning mõlemal poolel on olemas leppimise soov.

Soovist üksi aga alati ei piisa – puudu võib jääda sotsiaalsetest oskustest olukorda juhtida. Tegelikult ongi üksinda väga keeruline suhte kvaliteeti tõsta. Uue ja parema suhtekultuuri juurutamine eeldab panustamist mõlemalt poolelt – seda enam et juhtumid pole alati must-valged ja tihtipeale pole ainus ohver suhtes see, keda löödi.

Suhtekultuuri arendamine

Eestis viiakse juba mitmeid aastaid läbi koolitusi, millega õpetatakse paare looma uut suhtekultuuri, mis keskendub koostööle ja kahepoolse hea suhte arendamisele: mõlemad partnerid peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad ja teevad, mõlemad peavad suutma end turvaliselt tunda ja mõlemal peab olema usk ühisesse tulevikku.

Tegu on tõenduspõhise PREP- ehk paarisuhte rahulolu edendamise programmiga neile, kelle paarisuhe on võtmas mittesoovitavat suunda. Koolitusel osalemiseks ei pea tingimata ootama ohvriabitöötaja suunamist. Sinna võib registreerida igaüks omal käel.

Nagu eespool mainitud, ei ole juhtumid alati üheselt mõistetavad – nii võib tänasest ohvrist homme saada vägivallatseja, ja vastupidi. Harvad ei ole juhud, kus vägivalla ja manipuleerimise all kannatav osapool üritab vastu hakata, ennast kaitsta või kannatuste eest kätte maksta ning põhjustab teisele seeläbi vigastusi.

Julgustan kõiki pöörduma riikliku ohvriabi poole – enne kui tekib oht füüsiliseks vägivallaks. Sest siis on veel lootust suhet õigesse rööpasse aidata, veel on võimalik raskemaid tagajärgi ära hoida – seda juhul, kui ikka mõlemad pooled seda soovivad.